Publik

Publik lasteetendusel

Publik (ka pealtvaatajad, vaatajaskond, kuulajaskond, auditoorium) on teatrietendust, kontserti, tsirkuseetendust, kinoseanssi, spordivõistlust, tele- või raadiosaadet, loengut või muud esinemist või üritust jälgivate inimeste kogum. Sihtrühma liikmed osalevad eri viisidel. Mõned sündmused kutsuvad sihtrühma osalema, teised lubavad ainult tagasihoidlikku vastuvõttu, plaksutamist ja kriitikat.

Ajalugu

Tõenäoliselt võib varasemateks üldsusele mõeldud sündmusteks pidada iidseid religioosseid rituaale, mis sageli toimusid suurtes inimgruppides. Preestrid võisid näidata publikule "imesid", ning suurest rahvamassist tulenev tseremoonia pidulikkus tõstis kogukonna silmis preestrite väge ja vajalikkust. Sellegipoolest polnud tollal ajal avalik esinemine üldiselt veel välja arenenud, sest seda takistas valitsuse despootlik olemus.

Antiik orjade ühiskondades (eriti Vana-Kreeka riikides) aitas demokraatia areng kaasa avaliku poliitilise elu õitsengule. Peaaegu kõik vabad Ateena kodanikud said tohutu hulga vaba aega ja käisid vabalt üritustel publikuks. Nad veetsid aega kuulates poliitilisi sõnavõtte, vaadates sporti ja nautides amfiteatrites komöödiaid ja tragöödiaid. Sarnased ühiskondlikud protsessid toimusid Foiniikias, Kartaagos ja Vana-Roomas. Isegi pärast seda, kui Rooma Vabariik asendus Impeeriumiga, ei unustanud valitsejad enam avalikku elu. Tuntud loosung "tsirkust ja leiba" leevendas sotsiaalseid pingeid.

Varakeskaegses Euroopas piirdusid ainukesed avalikud esinemised jumalateenistusega. Kirik mõistis tavaliselt isegi tänaval veiderdajaid hukka ja üritas nende esinemisi maha suruda. Kuid linnadesse ilmusid hiljem teatrid ning vaimulikkond hakkas korraldama avalikke arutelusid teoloogia ja filosoofia kohta. Reformatsiooni ajal avalikke kõnede tähtsus ja maine kasvas, kui kirikutes hakati ladinakeelsete palvete asemel kohalikus keeles kirglikke jutlustega esinema.

Valgustusajastul osales avalikus elus vaid väike osa elanikkonnast: aktiivsed aadlikud ja rikkad kodanikud. Just nemad läksid teatritesse, lugesid raamatuid ja maksid selle eest raha. Autorid hakkasid püüdma publiku sümpaatiat.

Saabunud kodanlikud revolutsioonid näitasid, et avalikkusel oli võimalus valitsejaid mõjutada. Nii said avalikud poliitilised esinemised jälle Euroopas tavaks. Uutele väljapaistvatele kõnelejatele seati uus eesmärk – inimeste harimine. Valitsused ja ühiskonnad toetasid avalikke koole ja avalike loengute korraldamist. Selle tulemuseks oli massiline lugemuse levimine: inimesed hakkasid lugema raamatuid, ajalehti ja ajakirju.

Tööstuslik pööre ja konkurentsi kasv tekitasid uue avaliku sektori – reklaami. Raadio, televisiooni ja Interneti arendamise tagajärjena on peaaegu iga elanik muutunud avaliku propaganda või reklaami eesmärgiks, olles ühe või teise publiku osa. Tekkis uus eriala – suhtekorraldus.

Publikutüübid

Spetsiifiline

Mõnikord sõltuvad publiku omadused olukorrast ja tingimustest, mida iseloomustavad üksikisikud, kellest publik koosneb. Mõnikord saab publikut sütitada/veenda ja nad lähevad kõneleja ideedega kaasa. Samuti erinevad publiku moodustanud grupid, mis tekivad kui kokku on tulnud eri sihtrühmadest inimesed.