Mine sisu juurde

Pimedus

Allikas: Vikitsitaadid
Józef Pankiewicz, "Nokturn. Magavad luiged Saksi aias Varssavis" (1893/1894)
Jakob Nieweg, "Aed viimases valguses" (1920)
Hynek Martinec, "Valgus on järgmisel maalil" (2013)

Pimedus on valguse puudumine.


Piibel

[muuda]
Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev.


  • Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed.
Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad
ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest.
  • 1. Moosese raamat 1:16-18



  • Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus.


või oled sa näinud pilkase pimeduse väravaid?
  • Iiobi raamat 38:17



  • Häda neile, kes hüüavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!


23 Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?


Proosa

[muuda]
  • Inimene ei tea, kuhu ennast asetada. Ta on täiesti ilmselt ära eksinud ja oma tõeliselt kohalt alla kukkunud ega suuda seda enam leida. Ta otsib seda kõikjalt, ahastades ja edutult, pilkases pimeduses.
    • Blaise Pascal, "Mõtted", 427/400, tlk Kristiina Ross, 1998, lk 227


  • Äkki ilmus tapeedi varjust täiuslik valge käsivars. D'Artagnan mõistis, et see on tema tasu: ta langes põlvili, haaras käe ja surus oma huuled aupaklikult võrratule käeseljale; siis kadus see, jättes noormehe pihku mingi eseme, milles ta tundis ära sõrmuse. Otsekohe sulgus uks ja D'Artagnan leidis enese pilkasest pimedusest.



  • Varemal ajal arvati sagedasti, et jõulu olevat pühitsetud päikese auks. Niisuguse oletusega võib vaevalt leppida. Enne jõulu ja jõulu ajal on päike valitsuse nagu täiesti kaotanud, palju enam oleks nagu pimedus valitsuskepi oma kätte haaranud. Pigemini võiks jaanipäeva nimetada päikesepühaks. Suvise pööripäeva ajal, mis ju jaanipäevaga kokku langeb, rändab päike nagu kuningas kõrgel aujärjel, seistes oma võimu tipul; pimedus kaob valguse eest isegi öösi, eriti põhjamail, kus öö täiesti kaotanud oma iseloomu.


  • Ma olin Rummusaarel elades omamoodi julge laps. Ma ei kartnud tonte ega kodukäijaid. Kuigi neist seal räägiti, ei hirmutanud keegi mind nendega ja ma ei näinud ka, et keegi teine neid oleks kartnud. Ja pimedusekartusest olin niivõrd vaba, et siis, kui õppisin hirmu tundma — kuigi teissugust hirmu — sai pimedusest mulle sõber ning kaitsja.


  • Lõputute koopakäikude sügavustes, kus valitseb pilkane öö, suudavad alaliselt elada vaid mõned pimedad kilgid, ämblikud, kalad, kahvatut värvi prooteused (haruldased kahepaiksed loomad, keda leidub mõningates Euroopa ja Ameerika koobastes). Pimedus ei häiri neid, kel puudub võime näha. Koobastes tunnevad end vabalt ka nahkhiired, neil aitab pimeduses liikuda nende radar. Inimene aga tahab, et oleks valgus. Kusagilt paistev valgusekuma toob esile koopa salapära ja ilu. (lk 242)


  • "Päkapikud räägivad, et teie sees on pimedus, komandör, aga te hoiate seda puuris. See olevat kingitus Koomi orust."
Vimes pilgutas valguse pärast silmi. "Päkapikkude ebausk härjapõlvlaste koopas? Kas te teate päkapikkudest palju?"
"Üsna palju," vastas preili Beedle, "kuid härjapõlvlastest tean ma palju rohkem ja nemad usuvad Kutsuvasse Pimedusse, täpselt nagu päkapikudki: nad on ju mõlemad ikkagi koopaasukad ja Kutsuv Pimedus on päriselt olemas. Ta pole ainult teie peas, komandör - mida te ka ei kuuleks, ka mina kuulen seda vahel. Heldene aeg, teie peaksite ometi üliusu ära tundma, kui see on teid haaranud? Üliusk on ebausu vastand: see on reaalne isegi siis, kui sellesse ei usuta. Minu ema õpetas seda mulle, tema oli härjapõlvlane." (lk 164)
  • Pimedus oli kestnud umbes neli tundi, kui Vimesi äratas üks väike poiss, kes kargas voodi peal - ja seega ka Sam Vimesi peal - ning ütles: "Willikins leidis linnu, kes on äsja surnud. Issi! Emme ütleb, et ma võin seda... lahata, kui sina lubad, issi!"
Vimesil õnnestus pominal öelda: "Jah, olgu, kui ema ütleb, et võib," ja vajus tagasi pimedusse. (lk 224)


  • Pimedusest on kahju: me muretseme; nii väga selle võitmise ja pagendamise pärast, et see on kõiksuguseid saatanlikke asju pilgeni täis topitud nagu mõni sünge trepialune kolikamber. Aga pimedus on hea. Eks meid ju ka eostata ja kanta pimeduses?


  • Kuid ka pimedus on vajalik. See annab puhkuse ja puhastuse, ilma milleta pole puhkemist uude kasvamisse valge aja taastumisel. Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi.
    • Mikk Sarv, "Pimenemise lävel", Mikk Sarve blogi, 29. september 2012

Luule

[muuda]
  • Loodust ja loodusseadusi katsid pimeduse väed.
Siis Jumal ütles: Saagu Newton! Ja koitis päev.[1]
  • Olid loodus ja loodusseadused pimeda öö rüpes peidus.
Jumal ütles: "Saagu Newton!", ja valgus kõige jaoks leidus.[2]
  • Loodus ja loodusseadused olid peidus öös pimedas,
Jumal ütles: "Saagu Newton!" ja kõik läks heledaks![3]
  • Nature and Nature's laws lay hid in night:
God said, "Let Newton be!" and all was light.


Tule, öö pimedus,
võta mind sülle!

Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle.

Ainust tähte sääl pole,
minul on kole.

Varja mu üle.

  • Juhan Liiv, "Tule, öö pimedus" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 169


Vaob jälle pimedus, kuid nüüd ma tean:
Kaks tuhat aastat kivist und on tüüdand
Luupainaja, kes magab sõime kõrval;
Mis jõhker elajas, kel tund on saabund,
Nüüd loivab Petlemmasse sündima?


Elab majas üks mees kes madudega mängib kes kirjutab
kes kirjutab kui pimedus laskub Saksamaale sinu