Puu

Rannikusekvoia (Sequoia sempervirens)

Johanna Marianne Freystein (1760-1807), "Maastik", s.d.

Bolette Puggaard, "Vaade Ordrup Mosest" (u 1840)

Marianne North, "Baobab Printsessi aias Tanjores, Indias" (u 1878)

Hermine Lang-Laris (1844-1919), "Õitsvad puud sisehoovis", s.d.

Florence Esté (1860-1926), "Piinia roosas päikeseloojangus", s.d.

Jacoba van Heemskerck, "Kaks puud" (1908-1910)

Anita Rée, "Valged puud" (1922-1925)

Pauline Thomsen, "Maastik puudega" (1926)

Emily Carr, "Puu. Spiraalselt üles" (1932-1933)

Léon Spilliaert, "Puud" (1940)

Helma Petrick, "Õieunelmad" (1998)

Puu on hästi välja kujunenud varrega (tüvega) puittaim, mis võib saavutada suured mõõtmed.

Proosa

• Puu, mis paneb ühe nutma rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, mis seisab tee peal ees. Mõned näevad looduses üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuid kujutlusvõimega inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb.
  • William Blake, kiri John Truslerile, 23. august 1799; cit. via: Maria Popova, "William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit", The Marginalian, 14.07.2016

• Üksainus vana vaher õilistab tervet aeda, üksainus majesteetlik pöökpuu, üksainus hiigelsuur kastan, mis kannab oma võras poolt ööd. Aga see ei pruugi olla üksainus suur puu, ka maalil ei pruugi tumedalt hõõguv punane või särav kollane esineda ainult ühes kohas. Nii siin kui seal ei sõltu ilu mitte mateeriast, vaid mateeria ammendamatutest kombinatsioonidest.
  • Hugo von Hofmannsthal, "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 64

• Mulle on ikka paistnud, kui oleks puud hingelised olevused peaaegu inimlikkude tunnetega; kevadel on vahesein inimeste ja puude vahel veel õhem kui muidu. Meie esiisad uskusid, et inimese hing elas teatud puu sees; kui sellele viga tehti, kõdunes inimene, ja kui puu maha raiuti, pidi inimene surema. Meie Põhjamaade suurtes, tõsistes puudes elavad nunnade hinged. Igatsus ja armastus, mis neis noortes naistes end kunagi avaldada ei tohi, puhkeb kevadel puude miljoniteks õiteks, täis ülimaiselt magusat ja joovastavat lõhna. Pihlakad, toomingad, sirelid... Mis on nende kõrval lõunamaade õierikkus ja värvihiilgus? Meie puude väikestes valgetes õites materialiseerib end lõpmata talve meeltäraheitlik igatsus ja ootus; neist valgub kuuvalgega täidetud õhku niisugust rasket, uimastavat magusust, et kõik me kevadööd näivad küllastatud olevat igatsuse ja armastusega. Kas mujal ongi õiget armastust kui Põhjamail? Kes teab midagi armastusest, kes igatsust pole tunnud?
  • Helmi Neggo, "Väikesed kirjad Nizza reisilt". Tallinna Teataja; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 244

• Puit on meeldiv asi, millest mõelda. See tuleb puudest; ja puud kasvavad ja me ei tea, kuidas nad kasvavad. Aastate kaupa kasvavad nad meist väljagi tegemata aasadel, metsades, jõekallastel - puha asjad, millest meile meeldib mõelda. Lehmad vehivad puude all palavatel pärastlõunatel sabaga; puud värvivad jõed nii roheliseks, et kui tiigikana vette sukeldub, tekib tunne, et pinnale tõustes peaksid ta suled üleni rohelised olema. Mulle meeldib mõelda kaladest, kes seisavad jões paigal, ninad vastuvoolu, nagu tuules lehvivad lipud, ja veemardikatest, kes jõesängis aegamisi mudakupleid üles tuhnivad. Mulle meeldib mõelda puust endast: kõigepealt puuolemise tihedast kuivast aistingust; siis räsivatest tormituultest; siis aeglaselt ja hõrgult immitsevast mahlast. Mulle meeldib mõelda ka puust talveöödel, kui see seisab tühjal väljal, kõik lehed tihedalt kokku keerdunud, kõik õrn kuu teraskuulide eest varjul, alasti mast maakeral, mis aina uperpallitab läbi öö. Kui vali ja veider võib tunduda linnulaul juunikuus; ja kui külmad putukate jalad, kui nad vaevaliselt mööda koorevagusid üles ronivad või hõredal rohelisel lehtedest varikatusel päikest võtavad ja teemandilõikeliste punaste silmadega otse ette vaatavad... Ükshaaval katkevad kiud mulla tohutu külma surve all, siis tuleb viimane torm, kõige ülemised oksad kukuvad alla ja puurduvad taas sügavale maasse. Sellegipoolest pole elu veel läbi; puul on miljon kannatlikku valvsat elu mitmel pool maailmas, magamistubades, laevades, sillutises, tahveldisena tubades, kus mehed ja naised pärast õhtusööki istuvad ja sigarette suitsetavad. See puu on täis rahulikke mõtteid, õnnelikke mõtteid.
  • Virginia Woolf, "Täpp seinal" proosavalimikust "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", tlk Mirjam Parve, LR 25-26 2017, lk 13

• Hirv on välgu ja puu poeg. (lk 19)
• Puu otsib oma konksus sõrmedega maa alt üht südant. (lk 25)
• Keset lagedat laama kükitavad ainsa puu varjus ja ajavad juttu looduse kõik mõtted. (lk 34)
• Hõõgudes tuleb söele meelde kõik, isegi see, kuidas ta oli roheline puu lootuseküllases maailmas. (lk 42)
• Ainult botaanikaaedades on puudel nimekaardid. (lk 42)
• Troopikaline tähendab, et juured ronivad puu otsa. (lk 45)
• Puul on tunne, et okste külge klammerdunud linnud on ta sõrmused. (lk 49)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta unistas sellest, et Marss muutuks roheliseks ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda varju, pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; toidu ja mõnude arhitektuur - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist õhku kopsude jaoks ja